Tööloom

Väike uuendus siis minu tegemistest. Paar nädalavahetust tagasi toimus laager vahetusõpilastele(VÕ) kes on praegu austraalias ja neile kes järgmine aasta lähevad välja. Pidime siis neile andma nõu mida teha, mida mitte teha ja kindlasti teha. Veetsime siis kaks päeva kuskil puhkekülas käies ujumas ja võttes päikest. Seekord ei saadeta siit kedagi eestisse.

Eelmine nädalavahetus hakkas pihta juba reede keskel kui kui kõik siin olevad VL pandi bussi peale ja hakkas kahe tunnine reis Quindanningu farmi. Farmis sai teha igast lahedaid asju alates relvaga laskmisest lõpetades lammaste koju toomisega. Viimasel päeval ära minnes sain isegi tööpakkumise jõuluvaheajaks. Oleks seal nädala-kaks ja saaks hunniku raha. Miks mitte.

Lisaks kõigele hakkas eelmine nädal vaheaeg mis tähendab kaks nädalat niisama olemist ja elu nautimist. Teoorias peaksin ma õppima eesolevateks eksmiteks, aga rannas on ju palju mõnusam. Proovisin ära ka bodyboardingu mis on sarnane surfamisele aga samas ei ole ka. Põhiline erinevus on see, et laud on palju lühem ja kui saad lainesse siis ei tõuse püsti. Lähi päevadel peaksin saama endale päris surfi laua. Siis läheb asi huvitavaks. Samas sain ka kogeda et lauaga sõitmine polegi nii lihtne ja ohutu kui tundub. Minu päev lõppes sellega kui suur laine tõmbas mu maha ja kündsin seljaga natukene põhja.

Et teenida endale lisa taskuraha siis võtsin vastu endise kasuisa tööpakkumise ja ja tegin natukene asju tema firma jaoks. Töö ise kujutas endast liinitööd ehk siis mitte just erilist seiklust. Pidin lõikama teepuu õlist jelly klotse väiksemateks tükkideks et need pärast ära pakkida. Pärast nende klotside lõikamist ei tahtnud üksgi bakter minu kätel elada. Tegelikult see nii hull polnudki sest tegin seda koos kahe endise kasuvenna Matt’i, Scott’i ja ühe nende sõbra Tom’iga. Päeva lõpuks olime valmistanud umbes 3500 pakendatud jelly tükki mida saad panna oma tolmuimejasse bakterite ja muude mikroobide tapmiseks.

Paar päeva tagasi rongiga koju sõites kuulsin eesti keelset lauset. Mõtlesin et hakkan lolliks minema, aga nagu tuli välja, minust kaks istet eemal oli kaks neiut ja mõlemat olid pärit Tartust. Jah, maailm on väike. Et saada mingit aimu kui suur tegelikult on Perth siis kujutage ette, et sõidate poolteist rongiliini, tund aega, 130km ja pole ikka veel linnast väljas. Perth koos oma äärelinnadega võttab enda alla umbes 8000 ruutkilomeetrit. Ehk siis üks eesti on kuus Perthi.

Cheers.

PS. Aussie slang – shark biscuit – new surfer     pigem muret tekitav

Uus kodu, uus kass

Mõtlesin, et võiks üle mõne aja uue postituse teha et näidata et eluvaim sees.

Vahetasin siis perekonda. Põhjuseks oli, et vana pere vanemad läksid kuuks ajaks Kanadasse puhkusele ja ilmselgelt ei saa mind jätta kahe täiskasvanud poja hoolde. Niisiis kolisin umbes kilomeetri võrra uude kohta kus pereliikmetes isa Bruce, ema Bev, kass Snowflake ja hetkel on ka külas tütar Tiffany. Maja asukoht on isegi päris hea, sest nüüd olen koolile veel lähemal.

Snowflake

Paar nädalat tagasi kutsuti mind heategevusjooksule Perth City to Surf. See kujtas endast 12km jooksu linnatänavatel. Iseenesest polnud hullu, aga põlved olid pärast päris hellad. Ajaks 65 min.

Kool on ikka sama nagu igapäev. Ja nagu pereisa hommikuti küsib: Back to the saltmines?

Täna kui pidin geograafias kirjutama essee metsandusest Austraalias ja Indoneesias siis mõistsin kohe et see pikaks ei kujune. Seega kirjutasin kaks lehkeülge Eesti metsadest ja selle kasutamisest. Eesti keeles.

Poolteist kuud võttis aega, aga lõpuks on ka ookeanis ujumine ära tehtud. Mõistsin, pärnu rand on ikka nõme. Päris uhke oli ikka. Ühel hetkel laine üle pea ja järgmisel hektel samas kohas olles vesi nabani.

Note to self – suutäis ookeani vett ei ole meeldiv.

Freemantel Prison

Eelneval nädalavahetusel viis üks naine Rotary klubist mind Cavershami loodusparki kus nägin ära kõik kohustuslikud loomad. Alates kängurutest, wombatitest lõpetades dingode ja muude elukatega.

Perth on ikka jube suur linn. Ühest linna otsast teise päevaga ära ei kõnni. Eelmine nädalavahetus käisn ka Freemantel’is(üks järjekordne linnaosa) ja külastasin kohalikku vanglat mis suleti kahekümne aasta eest. Vahemärkusena see, et nagu enamus Austraaliat on ka Perth põhimõtteliselt vangide poolt ülesehitatud. See vangla oli kõige karmima režiimiga ja seal hoiti kõige hullemaid kriminaale.

See nädalavahtus toimub laager kõikide vahetusõpilastega kes on tulnud Austraaliasse ja kes lähevad välja. Peame andma nõu kuidas ellu jääda ja andma ülevaate kuidas meil on see aeg möödunud.

Olge tublid!!

Elu

Tiger

Maffia leidis Waldo

Teekond koju, täiesti tavaline

Kohalik papakoi

Update

Ja ongi siis esimene kuu siin palmisaarel täis tiksunud. Üllatavalt kiiresti on see aeg siin läinud. Pajatan ka mis mõnel eelneval nädalavahetusel juhtunud on.

Kuna footie e. Austraalia jalgpall on siin nii populaarne, siis on ka minu kasupere kohaliku tiimi West Coast Eagels’i fänn, siis olen seda sunnitud olema ka mina. Võrreldes eelmise aastaga läheb neil ikka väga hästi – eelmine hooaeg lõpetasid nad viimasena, see hooeg jõudsin nad top nelja ja finaalid alles hakkavad. Neil on ka linnas staadion Paterson Field. Kahjuks ületab pakkumine nõudluse ja rohkem inimesi tahab saada liikmeks kui on staadionil kohti. Seega paljud kes ise enam ei viitsi mänge vaatamas käia müüvad hooajapileti edasi. Esimene mäng mida vaatamas käisin ei olnud eriti pingeline, kuid siiski huvitav. Mängu oli vaatamas mina, kasuisa Laurie, Laurie õde ja tema mees John ning Laurie ema. Peale mängu üritasin ka seda munakujulist palli lüüa, kuid mõistsin, et targem on jääga normaalse jalgpalli juurde. Löögijõudu nagu on aga täpsus jätab soovida. Teine mäng näitas, et osad traditsioonid kestavad väga pikalt. Iga kord kui kotkad lõid värava hakkasid fännid pea kohal sallidega vehkima. Kasuvend Matt seletas, et umbes 17 aastat tagasi kui mäng selle vastasega nad kaotasid ja vastaste treener keerutas salli pea kohal. See mäng lõppes ka kotkastele edukalt. GO EEEEAGLES!!!

Paar nädalat tagasi  toimus kõikide selle piirkonna vahetusõpilaste koosolek, kus kõik selle piirkonna vahetusõpilased tulid kokku ja said tuttavaks. Iseenesest suht vahva. Kokku 23 inimest umbes 13 erinevast riigist. Lisaks on meil igal kolmapäeval kokkusaamine linnas.

Reedel oli 11 klassi õpilaste river cruise mis kujutas endast pidu laeval mis sõitis mööda jõge ja kõikidel olid igasugused kostüümid. Ideelst oli see mõeldud olema sotsiaalne üritus kus saab vabalt olla lõbutseda, mida see ka oli.

Asjad mida igatsen: värske piparmündi tee, must leib, kala (sest siin maksab see poes suhteliselt palju) ja kohukest. Sain isegi retsepti kuidas kohukest teha. Peaks proovima.

PS: Mida teevad austraalased kui neil on igav? Nad võtavad 50 sendised (mis on kandilised) ja proovivad need üksteise otsa laduda. Hetkel isiklik rekord on kolm, Matt tegi viis ära. Seega on veel põhjust siin riigis olla ja need viis münti torni saada. Guinessi rekord on vist seitse.

PS2: Seda tuleb tõesti tõdeda, et inimesed on siin väga lahked ja sõbralikud.

PS3: Tundub, et aastavahetuseks lähen Sydney’sse ilutulestikku vaatama

Elu kohas kus vesi keerleb teistpidi

Vahepeal on elu möödunud rahulikult. Pean käima koolis ja pool 11 klassi on juba läbitud. Klassis olen tõenäoliselt kõige vanem, sest siin otsustasid kõik varem kooli minna. Umbes kuue aastasena või midagi sellist. Koolist niipalju et tegemist on nagu linnakuga. Kool koosneb paljudest erinevatest majadest mille vahel sa siis oma õpikuid tassid. Koolis on ka kolm maja - nagu Potteris - mis siis vahepeal üksteisega konkureerivad. Ma olen majas nimega Carana mis peaks ladina keeles tähendama rõõm. Tegelikult ma ei olegi aru saanud kas mul eksisteerib selline asi nagu klass. Erinevalt Eestist kus kõigil on sama tunniplaan(mõne erandiga), siis siin sa valid ise mis ained tahad võtta. See tähendab omakorda et ma peaks igaks tunniks meelde jätma min 10 uut nime. Omavahel öeldes on mul koolikaaslastest meeles ainult 4-5 nime. Oh well.
Nädalavahetusest. Enamus ei suuda hinnata kui hea tunne on minna poodi, näha seal jalanõusi mis sulle meeldivad, küsida enda suurust ja seda ka saada. Olla nr48 jalaga on Eestis kohati päris nukker. Siin läksin poodi ja hopsti papud olemas.
Pühapäeval läksin ühe inimesega Rotaryst Kings Parki. Kohalik SUUR park keset linna. Grand Central Park on selle kõrval väike. Palju ilusaid taimi, võimsad puud ja ilusad vaated - oleks teinud ka pilti, kuid fotoka kaamera laadija jäi maha. Üks lahe asi mis siinsetes parkides on on grillid, mida kõik saava kasutada. Vajutad nuppu ja plaat läheb kuumaks. Tehti siis BBG kogu selle kuti perekonnaga. Vahva.

PS: Kohalikud armastavad mind - alates minu tulekust on IGA päev sadanud vihma. Ja palju. Ja kuna tegu on muidu suhteliselt kuiva kandiga siis neil on see aasta keskmiselt tulnud rohkem kui viimase 10 aasta jooksul.

PS2: Selline on minu koolivorm. Kampsuni asemel võin ka kanda bleiserit.

Sport

Spordi koha pealt nii palju et eile käisin oma kasuvenna Mattiga mängimas sise rannavollet. Erinevused on sellised et väljakut ümbritsevad võrgud ja pall võib võrku puutuda. Lüües vastase poolele võid ka kogu jõuga suruda. Suht huvitav oli.
Koolis pean kaasa tegema triatloni. 300m ujumist, 10km ratast ja 3km jooksu. Tehtav.

Back to school

Erinevalt normaalsetest inimestest otsustasid Austraalia lapsed et lähevad täna kooli. Seega oli mul täna esimene koolipäev. Kuna nende kooliaasta hakkab jaanuarist siis ma tulen neile poole aasta pealt sisse ja lähen 11. klassi. Tõenäoliselt oli kõige häirivaim asi see, et pidin kandma koolivormi. Jah, mul on koolivorm. Kui hästi käitute saate pildi ka. Ehk. Eniveis kool polegi VÄGA hull. Kuigi ma loodan et ma ei pea enamus asju kaasa tegema. Vastasel juhul on suht kellad (tõlkes halvasti toim.). Mul on selline aine nagu kehaline teooria e. pmst asjad mida võiksid treenerid teada. Oleks vist tark õpetejaga rääkida et pole kunagi varem sellise asjaga kokku puutunud. Matemaatikas olen sellises klassis milles on paar 11 klassi inimest ja ülejäänud on 12 klassi omad. Ehk asjad ikka suht keerulised. Viimaste tundidega läksime terve klassiga mängima laser püstolitega sõda. Jooksed ringi ja tulistad teisi. Suht lahe. Tasku parklas on ka vist selline asi. Siinsed inimesed koolis on üllatavalt sõbralikud ja abivalmid. Kahjuks pean tõdema oma suurima venna öeldud fakti ja olen loobunud selgitamast et minu nimi on HARALD mitte HAROLD. Ja kui ma räägin kust ma pärit olen siis tavaliselt esimene küsimus on: Where is Estonia?


Meh

Pere ja muud loomad

Kõigepealt räägin ära miks on kõik autot Singapuris uued ja kallid. Et omada seal autot pead sa kõigepealt ostma loa mis kehtib kümme aastat. Ja see luba maksab 20 000eurot. Niiet kui juba maksta nii palju loa eest siis miks osta mingi pann auto. Peale kümmet aastat peab sa autost vabanema ja enamasti müüakse need Malisiasse või kuskile sinna kanti. Mootorratta jaoks sul luba vaja pole. Seega mootorrattaga võidavad kahte tüüpi inimesed – vaesed ja Soome insenerid. Neil teeb vahet sellega, et insener sõidab Harley Davidsoniga.

Niisiis, perest. Minu host father Laurie, host mother Mary ja kaks host brotherit Scott ja Mark. Vanemad on toredad ja sõbralikud, vennad on teineteisele täielikud vastandid. Üks tegeleb kõiksuguste spordialadega alates kärestiku kanuutamisest lõpetades sisse ranna võrkpalliga. Teine passib enamasti oma arvuti taga. Aga mõlemad toredad kutid. See sportlik vend (ei tule meelde kumb on kumb) lubas mind üks päev viia võrku mängima. Sweet. Peres on ka kass Tiger kes on üllatus üllatus oranži selja ja valge kõhuga. Suuruselt umbes sama nagu minu kass kodus. Eile tutvustati mulle ka nende rahvusliku sporti footie e. Austraalia jalgpall. Sarnaneb mingil määral Ameerika jalpallile kuid palju huvitavam. See tehti ka mulle selgeks et kui keegi küsib mis tiim mulle meeldib siis vastuseks peab kõlama Go Eagels. Täna nägin ära ka kängurud, kes elavad surnuaial.

Meeldiv

Reis siiamaani

Teele asusin 19. varahommikul minnes Tallinn – Helsingi lennuki peale mis väljus juba pool kuus. Lühike lend üle lahe ja Helsingi lennujaamas kohe teise terminali, et teha uus check-in lennule Kopenhaagenisse. Helsingis kohtusin ka selle grupiga kes on sammuti vahetusõpilased ja lähevad kas Austraaliasse või Uus-Meremaale. Lend Kopenhaagenisse möödus suhteliselt valutult, kuna lend kestis veits alla kahe tunni ja enamus aja ma magasin. Kopenhaagenist edasi läks asi edasi nukraks. Nimelt lend Singapuri. Kui lennul Helsingisse või Kopenhaagenisse mul joppas, kuna sain istme akna alla ja minu kõrval ei istunud kedagi, siis Singapuri lennul oli asi natukene teistmoodi. Oli kokku üheksa rida mis olid jaotatud kolmesteks sektoriteks. Ja kuna mul ei tulnud meelde isa tark soovitus check-in’is endale reavahe kohta küsida, sain keskmise sektori keskmise istme. -.- Ruumi just üleliia ei olnud, aga selle eest oli igal reisijal enda ees olevas toolis väike monitor kus said valida erinevate filmide, sarjade ja muusika vahel. Jõudsin ära vaadata Sanctum, Sucker Punch, Family Guy, NCIS ja Fringe. 12h tunnise lennu jooksul suutsin magada ainult tunni jagu. Maandusime kohaliku aja järgi kell pool kuus. Selleks ajaks oli tagumik juba suht laiaks istutud. Lennujaamast välja astudes lõi näkku umb 25 kraadi mis ise pole just hull. Asi on niiskuses. Kuna Singapur on ainult 1 kraad ekvaatorist põhjas siis niiskus tase on umbes 99%. Hotelli jõudes sai vähemalt kohe hommikust süüa. Seda ka, et minu grupp koosneb umbes kahekümnest soomlasest. Täna käisime osade sommidega enda veevarusi täiendamas ja proovisime ära ka kohaliku toidu. Lauale toodi taldrik riisi ja kanaga, kaus mingi sibula keeduveega ja väike kaus mingi kastmega. See kaste selgus olevat ülimalt tuline chilli mida mina heas usus pool supilusikat sisse tõmbasin. Toidu kõrvale mõeldud pudelist veest ei jäänud alles midagi. Pärast käisime veel hotelli basseinis kus oli ikka mõnusalt soe. Varsti lähen mingile Night Safari mis peaks endast kujutama rongi sõitu džunglis.
Siinsed autod on kas uuemad bemmid, -mersud,- mazdad,- toyotad või mingid väikese kabiiniga veoautod, mille kastile ehitatud metallist torudest värgid ümber ja sellega tavaliselt transporditakse inimesi.


Öö safari kujutas endast tulega etendust ja mingit trolli taolise asjaga sõitmist läbi džungli kus sai siis näha erinevaid loomi alates flamingodest lõpetades tiigrite ja lõvidega. Täna tehti meile Singapuri kultuurireis ja näidati erinevaid rajoone. Littel India, araabia osa ja Chinatown. Igas linnajaos ka sellele kultuurile vastavat pühakoda. Chinatownis saime pärast veits vaba aega ja läksime paari poroga kohalikku keskusesse kus oli igal pool söögikohad ja muud poekesed. Otsustasime proovida sugar crain juice mida tehti suhkruroo mahlast mis sinu silme ees kätte saadi. Ainus kommentaar oleks, et jube magus. Peale selle joomist oli küll tunne et jookseks kuule ja tagasi. Õhtul läksime grupiga kesklinna vaatama. Tuleb tunnistada et Singapur on ikka ilus linn. Peale seda päeva tundsin ennast juba tõelise turistina – proovitud on kohaliku toitu, kuid samas käidud Burger Kingis, KFCs ja Subways.

Järgime päev oli kõigepealt ring Singapuri jõel ja seejärel Sentosa saarele. Suht turistidele ehitatud koht. Vahakuju muuseum, vee elukate maailm ja veel mõni tüüpiline turisti atraktsioon. Peale neid värke viidi meid kõiki tagasi ja läksime restorani Hot Stone, mis ideelt suht lahe. Sulle toodi taldrik toore liha lõikudega ja väga kuum kivi. Liha pidid ise ära küpsetama. Suht lahe.

Viimane päev algas raskelt kuna polnud veel eriti kohanenud ajavahega. Päev iseenesest oli lihtne. Lõunaks pidid kohvriga alla tulema ja toa üle andma. Peale seda oli viis tundi vaba aega. Käisin kahe sommiga söömas ja peale seda (kuna meil kõigil oli juba raha otsas) olime ülejäänud aja basseini ääres. Varsti peaks ilmuma video meie tegemistest kui meil väga igav hakkas. Aga varsti lennujaama ja lend Perthi oli esimene niiet mul seal pikka pidu ei olnud. Selleks ajaks kui mina maandunud olin pidi viimane veel oma lennukit tund aega ootama. Perthi läksin kolme sommiga. Lennujaamas sain kokku erinevate Rotary inimestega ja ka esimese host fatheriga.

Sellest milline mu pere on kirjutan järgmises postis.

Kuidas ma siia sattusin

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada mõne aasta tagusest seiklusest mille tegi läbi minu kõige vanem vend kui läks aastaks vahetusse. Istus seal oma aastakese ära ja tuli tagasi olles väga rahul. Aeg läks edasi ja eelmine aasta saadeti minu keskmine vend Georg ära Kolmumbiasse. Ja ega kaks jää kolmandata. Minu valikud olid 1)Austraalia, sest seal on soe ja inglise keel 2)Argentiina, sest seal on huvitav kultuur ja hispaania keel 3)Kanada, sest sealt vist oleks selgeks saanud prantsuse keele. Aga siis jäi sõelale Austraalia linnakesega Perth, milles on ainult umbes 1,5 miljonit inimest ja on suuruselt (vist) kolmas linn.

Mõne aja pärast teen postituse kuidas tripp siiamaani on olnud, sest olin ka vahepeal 4 päeva Singapuris.

Meh

Ahoi kopraonud,

siit saab siis hakata lugema minu seiklustest teisel pool maakera. Suundun linna nimega Perth mis asub Austraalia edela rannikul. Linn ise tundub vahva ja tore. Ajavahe teiega saab olema 5 tundi niiet väga hull vast pole. Minu teekond: Helsingi - Kopenhaagen - Singapur(12 h lendab sinna(seal toimub paari päevane vahelaager)) - Perth. Kunagi kui aega saan (nt lennul Singapuri) kirjeldan ära kuidas ma sellise asja otsa sattusin.

Peace out.