Elu

Tiger

Maffia leidis Waldo

Teekond koju, täiesti tavaline

Kohalik papakoi

Update

Ja ongi siis esimene kuu siin palmisaarel täis tiksunud. Üllatavalt kiiresti on see aeg siin läinud. Pajatan ka mis mõnel eelneval nädalavahetusel juhtunud on.

Kuna footie e. Austraalia jalgpall on siin nii populaarne, siis on ka minu kasupere kohaliku tiimi West Coast Eagels’i fänn, siis olen seda sunnitud olema ka mina. Võrreldes eelmise aastaga läheb neil ikka väga hästi – eelmine hooaeg lõpetasid nad viimasena, see hooeg jõudsin nad top nelja ja finaalid alles hakkavad. Neil on ka linnas staadion Paterson Field. Kahjuks ületab pakkumine nõudluse ja rohkem inimesi tahab saada liikmeks kui on staadionil kohti. Seega paljud kes ise enam ei viitsi mänge vaatamas käia müüvad hooajapileti edasi. Esimene mäng mida vaatamas käisin ei olnud eriti pingeline, kuid siiski huvitav. Mängu oli vaatamas mina, kasuisa Laurie, Laurie õde ja tema mees John ning Laurie ema. Peale mängu üritasin ka seda munakujulist palli lüüa, kuid mõistsin, et targem on jääga normaalse jalgpalli juurde. Löögijõudu nagu on aga täpsus jätab soovida. Teine mäng näitas, et osad traditsioonid kestavad väga pikalt. Iga kord kui kotkad lõid värava hakkasid fännid pea kohal sallidega vehkima. Kasuvend Matt seletas, et umbes 17 aastat tagasi kui mäng selle vastasega nad kaotasid ja vastaste treener keerutas salli pea kohal. See mäng lõppes ka kotkastele edukalt. GO EEEEAGLES!!!

Paar nädalat tagasi  toimus kõikide selle piirkonna vahetusõpilaste koosolek, kus kõik selle piirkonna vahetusõpilased tulid kokku ja said tuttavaks. Iseenesest suht vahva. Kokku 23 inimest umbes 13 erinevast riigist. Lisaks on meil igal kolmapäeval kokkusaamine linnas.

Reedel oli 11 klassi õpilaste river cruise mis kujutas endast pidu laeval mis sõitis mööda jõge ja kõikidel olid igasugused kostüümid. Ideelst oli see mõeldud olema sotsiaalne üritus kus saab vabalt olla lõbutseda, mida see ka oli.

Asjad mida igatsen: värske piparmündi tee, must leib, kala (sest siin maksab see poes suhteliselt palju) ja kohukest. Sain isegi retsepti kuidas kohukest teha. Peaks proovima.

PS: Mida teevad austraalased kui neil on igav? Nad võtavad 50 sendised (mis on kandilised) ja proovivad need üksteise otsa laduda. Hetkel isiklik rekord on kolm, Matt tegi viis ära. Seega on veel põhjust siin riigis olla ja need viis münti torni saada. Guinessi rekord on vist seitse.

PS2: Seda tuleb tõesti tõdeda, et inimesed on siin väga lahked ja sõbralikud.

PS3: Tundub, et aastavahetuseks lähen Sydney’sse ilutulestikku vaatama

Elu kohas kus vesi keerleb teistpidi

Vahepeal on elu möödunud rahulikult. Pean käima koolis ja pool 11 klassi on juba läbitud. Klassis olen tõenäoliselt kõige vanem, sest siin otsustasid kõik varem kooli minna. Umbes kuue aastasena või midagi sellist. Koolist niipalju et tegemist on nagu linnakuga. Kool koosneb paljudest erinevatest majadest mille vahel sa siis oma õpikuid tassid. Koolis on ka kolm maja - nagu Potteris - mis siis vahepeal üksteisega konkureerivad. Ma olen majas nimega Carana mis peaks ladina keeles tähendama rõõm. Tegelikult ma ei olegi aru saanud kas mul eksisteerib selline asi nagu klass. Erinevalt Eestist kus kõigil on sama tunniplaan(mõne erandiga), siis siin sa valid ise mis ained tahad võtta. See tähendab omakorda et ma peaks igaks tunniks meelde jätma min 10 uut nime. Omavahel öeldes on mul koolikaaslastest meeles ainult 4-5 nime. Oh well.
Nädalavahetusest. Enamus ei suuda hinnata kui hea tunne on minna poodi, näha seal jalanõusi mis sulle meeldivad, küsida enda suurust ja seda ka saada. Olla nr48 jalaga on Eestis kohati päris nukker. Siin läksin poodi ja hopsti papud olemas.
Pühapäeval läksin ühe inimesega Rotaryst Kings Parki. Kohalik SUUR park keset linna. Grand Central Park on selle kõrval väike. Palju ilusaid taimi, võimsad puud ja ilusad vaated - oleks teinud ka pilti, kuid fotoka kaamera laadija jäi maha. Üks lahe asi mis siinsetes parkides on on grillid, mida kõik saava kasutada. Vajutad nuppu ja plaat läheb kuumaks. Tehti siis BBG kogu selle kuti perekonnaga. Vahva.

PS: Kohalikud armastavad mind - alates minu tulekust on IGA päev sadanud vihma. Ja palju. Ja kuna tegu on muidu suhteliselt kuiva kandiga siis neil on see aasta keskmiselt tulnud rohkem kui viimase 10 aasta jooksul.

PS2: Selline on minu koolivorm. Kampsuni asemel võin ka kanda bleiserit.