Võtan ennast viimaks kokku ja kirjutan ka uue loo siia.
Oktoober – Alustan kõigepealt sellest, kuidas käisin enda Rotary klubiga Wellingtonis ja veetsime nädalavahetuse metsas majades kus kunagi elasid saekaatri mehed. Seal nägin ilusat loodust, suurt tamme ja oma päikeseprille, mis aeglaselt jõe põhja vajusid.
Peale seda oli aeg vahetada perekonda. Kolisin perekonna Nesbitt juurde. Pereliikmeteks isa Harry, ema Betty, õde Jess ja koer Amalda. Seega esimest korda elus oli mul koer ja õde. Maja oli suur ja avar, ilusas rajoonis ja kogu linnaosa oli suht mõnus. Ja pereisal oli BMW z4.
 |
| Wellingtoni tamm |
November – Sellest kuust väga midagi erilist ei mäleta. Käisin Rotary klubiga raha kogumas Speedway rallil. Tegemist oli kergelt redneck taolise üritusega kus oli üks ovaalne rada ja kokku oli 15 erinevat sõitu kus sõitsid kolm erinevat tüüpi autod/masinad. Novembris toimus ka kooli triatlon. Peale seda pole mul isu enam ühtegi triatloni kaasa teha. Tõenäoline põhjus miks peaaegu kokku kukkusin oli kuumarabandus.
 |
| Pilt veealt |
 |
| Karri Valley |
Detsember – Saabus koolivaheaeg ja sellega ka eksamid. Sellel teemal ma pikemalt ei peatu. Läksin oma perega Karri Valley ja Busseltoni. Busselton oli selline tore väike linnake rannikul kus on maailmas pikkuselt teine sadamasild (jetty). 1.3 km pikk ja selle lõpus oli hoone kus said minna vee alla ja akendest veealust elu vaadata. Üsna huvitav oli vaadata kalu ja muid olendeid ringi ujumas. Karri Valley oli kena puhkeküla kus rentisime endale majakese ja vabal ajal käisime kohaliku loodust avastamas. Ronisin 70meetrise puu otsa ja kõndisime karri metsas. Need puud on ikka jõhkralt suured. Siis hakkasid pihta surfi tunnid. Esimesel korral oli tuul väga kõva ja eriti midagi teha ei saanud, teisel korral polnud üldse tuult ja ei saanud midagi teha, kolmandal korral olid lained ideaalsed ja sai isegi esimest korda püsti seistud, neljas kord oli ka vahva. Siis saabus kätte jõul. Kolmekümne kraadise päikesega polnud jõulutunnet üldse olla. Perelt sain kingiks haidega snorgeldamise, mida lähen tegema nende tütre Jilliga, kes tuleb jaanuari keskel Šveitsist tagasi oma vahetusaastalt. Pidasime suhteliselt traditsioonilise Austraalia jõulu mis tähendas hommikul randa minemist ja seejärel BBQ kogu perega. 27. osalesin järgmisel Speedway raha kogumisel. 28. läks asi põnevaks. Kätte jõudis lõpuks aeg Sydney tripiks. 28. hommikul hakkasime 21 vahetusõpilase ja kolme rotary inimesega lendama Sydney suunas. Kuna lend oli neli tundi ja ajavahe lisaks kolm siis kohale jõudes oli kolmveerand päeva raisku lastud. Sellest hoolimata lasti meid linna peale kondama ja avastasime seda Austraalia kuulsamat kohta. Teisel päeval läksime esimese asjana kohe vaatama opperimaja ja Sydney Harbour silda. Päris uhke oli vaadata hoonet, mida oled kordades näinud telekast ja piltidelt ja lõpuks seda oma silmaga näha. Kolmas päev oli Manly-le minek. Seal rentisime paari vahetusõpilasega endale lauad ja läksime surfama. Rannast välja minnes kuulsin suurtest kõlaritest kuidas hoiatati, et olge ettevaatlikud, sest haid ujuvad siin ringi. Esimene mõte oli: ’’Oh shit, kas ma peaksin siit nüüd elu eest minema ujuma,’’ aga ringi vaadates nägin, et kedagi ei kottinud see hoiatus. Järgmine päev algas varakult, sest tahtsime saada häid kohti ilutulesti jaoks. Seega läksime kohale kell kümme. Hommikul. Põhjus – kuna sealt saab parime vaate maailma suurimale/kuulsamale ilutulestikule, siis kogu sellele alale löödi aiad ümber ja sissepääsul olid turvamehed kes su koti läbiotsisid lootes leida alkoholi, klaasi vms. Ja kui üks ala sai inimestest täis, löödi värav kinni ja keegi ei saanud enam sisse. Õnneks olin päev varem ostnud endale tooli kus sai istuda. Asjad millega ennast 14 tunni jooksul lõbustada: raamat, iPod, kaardid, ringi liikumine(käisid viie minutiga kõikides kohtades) ja päikesekreemi peale panemine. Mingil hetkel ilmus lennuk kes hakkas taevasse kirjutama. Meil ja ümbruses olevatel inimestel kulus pool tundi, et lõpuks aru saada mis seal kirjas oli. R u going to heaven? How? Trust Christ. Peale pikka ootamist saabus lõpuks kätte aeg esimese/suurima/kuulsaima(väidetavalt vaatas seda üle miljardi inimese)/uhkema uusaasta ilustulestikuks. Ja tuleb tunnistada, ootamine oli seda väärt. Natukene andmeid – kestis umb 15 min, maksis üle 7 miljoni kulli(5.6 miljonit eurot) ja kasutati üle kümne tonni lõhkeainet. Ühesõnaga ULME. Hotelli tagasi minnes oli tunne nagu olen massirahutustes, sest peatänavad olid rahvast täis, politseinikud olid kõikjal(isegi hobuste seljas), aga kõigil oli hea tuju. Järgmisel päeval läksime Bondi randa kus rentisime uuesti lauad ja nüüd saan öelda, et olen Austraalia kuulsamatel randadel surfanud. Järgmisel hommikul oli lend tagasi ja ärkama pidi 3 hommikul. Lennukisse minnes olin õnnelik, sest nägin, et igal inimesel on enda telekas ja meelelahutussüsteem ja maha istudes olin veel õnnelikum kuna kataloogist nägin mis lahedaid filme nad näitavad. Seejärel ütles kapten, et kogu meelelahutussüsteem on tuksis ja miski ei tööta -.- Sydneyst tagasi tulles veetsin veel ühe päeva vanas peres ja siis kolisin tagasi perre kus olin oma esimese kuu. Ehk siis olen tagasi Glossopide juures ja siin olen kuni veebruarini kui kolin uude perre. Seal saab kindlast lahe olema kuna pereisa on lahe, emaga olen kohtunud kes tundub ka lahe ja nad elavad ranna lähedal. Siin sain pereisalt endale laua mis on 45 aastat vana ja homme lähen seda katsetama.
 |
| Nool näitab kus me 14 tundi passisime |
Seega kirjutasin siia pika loo kuidas olen elanud ja loodan, et olete õnnelikud.
