Mõtlesin, et võiks üle mõne aja uue postituse teha et näidata et eluvaim sees.
Vahetasin siis perekonda. Põhjuseks oli, et vana pere vanemad läksid kuuks ajaks Kanadasse puhkusele ja ilmselgelt ei saa mind jätta kahe täiskasvanud poja hoolde. Niisiis kolisin umbes kilomeetri võrra uude kohta kus pereliikmetes isa Bruce, ema Bev, kass Snowflake ja hetkel on ka külas tütar Tiffany. Maja asukoht on isegi päris hea, sest nüüd olen koolile veel lähemal.
 |
| Snowflake |
Paar nädalat tagasi kutsuti mind heategevusjooksule Perth City to Surf. See kujtas endast 12km jooksu linnatänavatel. Iseenesest polnud hullu, aga põlved olid pärast päris hellad. Ajaks 65 min.
Kool on ikka sama nagu igapäev. Ja nagu pereisa hommikuti küsib: Back to the saltmines?
Täna kui pidin geograafias kirjutama essee metsandusest Austraalias ja Indoneesias siis mõistsin kohe et see pikaks ei kujune. Seega kirjutasin kaks lehkeülge Eesti metsadest ja selle kasutamisest. Eesti keeles.
Poolteist kuud võttis aega, aga lõpuks on ka ookeanis ujumine ära tehtud. Mõistsin, pärnu rand on ikka nõme. Päris uhke oli ikka. Ühel hetkel laine üle pea ja järgmisel hektel samas kohas olles vesi nabani.
Note to self – suutäis ookeani vett ei ole meeldiv.
 |
| Freemantel Prison |
Eelneval nädalavahetusel viis üks naine Rotary klubist mind Cavershami loodusparki kus nägin ära kõik kohustuslikud loomad. Alates kängurutest, wombatitest lõpetades dingode ja muude elukatega.
Perth on ikka jube suur linn. Ühest linna otsast teise päevaga ära ei kõnni. Eelmine nädalavahetus käisn ka Freemantel’is(üks järjekordne linnaosa) ja külastasin kohalikku vanglat mis suleti kahekümne aasta eest. Vahemärkusena see, et nagu enamus Austraaliat on ka Perth põhimõtteliselt vangide poolt ülesehitatud. See vangla oli kõige karmima režiimiga ja seal hoiti kõige hullemaid kriminaale. 
See nädalavahtus toimub laager kõikide vahetusõpilastega kes on tulnud Austraaliasse ja kes lähevad välja. Peame andma nõu kuidas ellu jääda ja andma ülevaate kuidas meil on see aeg möödunud.
Olge tublid!!
